by

Nagu õlitatult

Määrisin endale täna pähe takjajuureõli pipraga. Sellised looduseasjad meeldivad mulle. Mossitasin juuksuritoolis, et mul pole juuksed juba umbes 4-5 aastat väga pikemaks kasvanud, kogu aeg sama pikad. Sellele järgnes terve rida häid soovitusi minu väga armsalt juuksurilt. Soetasin juukseotste jaoks spetsiaalse kreemi (ühte Gliss Kur-i oma olen enne ka kasutanud, aga seda oleks sama hästi võinud seina peale määrida, juustele polnud sellest üldse mingit kasu) ja eile sain Maxima “kaubanduskeskuse” loodustoodete poest selle õli ka. Pidavat juuste väljalangemist vähendama ja juuksekasvu soodustama. Peaks olema hea lisand Tigi Dumb Blonde šampoonile-palsamile, mis on mu juukseid küll väga palju tugevamaks ja paksemaks teinud, aga proteiinirikkuse tõttu ka natuke jäigaks.

Üks väga kasulik teadmine, mille sain, on see, et poest ostetud juuksevärvid ei ole niiiii-niiii väga hullud, kui neid ainult juuksejuurte peale kanda ja hoolitseda selle eest, et värv juukseotstele ei satuks. Milline kergendus minu rahakotile.

Juuksemaskide koha pealt sain ka targemaks. Kasu on ainult sellistest maskidest, milles reaalselt toimeaineid ka on (üllatus missugune :) ). Nii et selle (taaskord Gliss Kur-i) paksu möksiga, mida ma endale aeg-ajalt pähe määrin, võib vast suuski määrida, aga juustele ei anna see suurt midagi. Looduslikke maske (näiteks lihtsalt oliivõli) võib mõnuga kasutada, sest üldjuhul on neist abi ja noh, odav ju ka. Linaseemneõli pidavat ka väga kasulik olema, aga päris blondid juuksed võib kollaseks teha, nii et pole minu jaoks kõige parem mõte (alles ju sain sellest jubedast rebasevärvist lahti, mille küla kraanivesi lahkelt minu juustesse jättis). Kasu on igasugustest maskidest igatahes siis ja ainult siis, kui neid regulaarselt teha.

Kõik sellised üsna iseenesestmõistetavad tarkused, hea oli neile lihtsalt õppinud juuksuri suust kinnitust saada. Kui kellelgi veel mõni hea nipp või soovitus on, siis need on väga teretulnud! Oi, kus mul juuksed nüüd alles kasvama hakkavad!

PS! Mul ei ole midagi Gliss Kur-i sarja vastu, ausõna, minu kahjustatud juustele neist lihtsalt kahjuks abi ei ole.

by

Trenntrenntrenn

Lubasin täna raporteerida ja raporteeringi, et olen nädal aega edukalt oma plaanist kinni pidanud. Graafiku tegin aga ikkagi ümber selliseks, nagu see originaalis olema peaks – nädal algab esmaspäevast, kuni reedeni on iga päev kas kardio- või jõutrenn, laupäeval tund mõõdukas tempos kõndimist, pühapäeval puhkus. Seega jäi eelmine nädal poolikuks, keset nädalat puhkepäevi ju teha ei tahaks ja kuna trenni intensiivsus nädala lõikes tõuseb, tahaks kõik viis trennipäeva ilma pausita ära teha. Ma ei jõudnud eelmisel nädalal lihtsalt selle esmaspäevani oodata ja tahtsin kohe pihta hakata, sest nagu ütles üks suurepärane koolitaja hiljuti läbitud meeskonnakoolitusel – muutus, mis ei alga täna, ei alga kunagi.

Kuniks iga päev trenn on, on asi mõnus. Pühapäeval oli terve päeva kuidagi selline eriti laisk tunne, sest graafikus külmkapi uksel oli kirjas “puhkus”. Eile oli pärast seda pausi natuke raske ennast trenni tegema sundida. See võis muidugi sellest ka tuleneda, et pühapäeval sai hiiglama palju asju ära tehtud ja olin omadega natuke läbi.

Olen nõuks võtnud igal aastal vähemalt korra läbi sorteerida nii oma riided, paberimajanduse, kosmeetikatagavarad kui ka kõik muu nodi ning ära visata/ maha müüa/ abivajajatele annetada kõik, millele oma majapidamises enam kohta ei leia. Sellega ma suure osa nädalavahetusest tegelesingi. Mulle täitsa meeldib, et meil hetkel panipaikadega väga laiutada pole. See sunnib juba enne ostu sooritamist põhjalikult järele mõtlema, kui väga konkreetset asja vaja on ja kas see leiab piisavalt rakendust.

Hetkel seab muidugi ka raha igasugusele ostlemisele omad piirangud. Näiteks riietele oleksin ma võimeline päris suuri summasid kulutama. Seda enam, et viskasin just minema ja annetasin ära pooled oma riided. Mis nad ikka riidepuudel õnnetult koisöödana ripuvad, kui ma neid kolme aasta jooksul ainult korra kannan. Erandiks muidugi paar kleiti, nende hulgas lõpukleit. Mu maitse on riiete osas viimase poole aasta jooksul üsnagi muutunud, nii et ootan juba võimalust oma sissetulekuid erinevates ilusate riiete poes laiaks lüüa. Ja küll see võimalus peagi tekib ka.

Igatahes oli suure prügikotitäie kola minemaviskamine äärmiselt vabastav elamus. Kel kola liiast, aga sellest väga vabaneda ei raatsi (ema, ma räägin sinuga! :D), võib näiteks ära proovida blogis Marc and Angel Hack Life toodud “projektisoovituse” visata 30 päeva jooksul iga päev ära üks asi, mis kasutuna seisab ja ebavajalik on. Plaanisin ka algul hoopis nii toimida, aga oma suures kärsituses tegin kõik korraga ära. Jackpot on minuga nodi teemadel õnneks sama meelt ja aitas kotti prügikasti tassida.

Supp sai valmis, järgmise korrani.

by

Kole tuli kapist välja

Aga meie kapike sai valmis, sest õigupoolest oli sel juba tagumine aeg valmis saada. Vaatamata sellele, et see on täkkeid täis ja natuke omamoodi, on see kapp mulle nüüd väga armas. Sai sellesse võhma ja aega ju ikka omajagu panustatud. Pikemat juttu ei tee ja lasen piltidel rääkida.

Järgmine projekt on (ilmselgelt) esiku-elutoa uksepiit, sest seda lihtsalt polegi praegu.

by

Nodi

Avastasin preili Seminaritöö blogi kaudu ühe uue blogi, mis on täis armsaid ja ilusaid ja sätendavaid ja hästilõhnavaid asju ning erinevate kosmeetikatoodete arvustusi, mis mulle eriti meeldivad. Lisaks kõigele nunnule korraldab blogi autor giveaway, mis on ka üks põhjustest tema blogi siin jagamiseks. Aadress on igatahes järgnev: http://annnaelisabeth.blogspot.com/2012/01/giveaway.html

by

Pikk tee

Ma olen viimasel ajal edukalt eesmärkide püstitamisega tegelenud. Noh et need on väga edukalt püstitatud saanud, täpsemalt meie külmkapiukse peale, et iga kord silma ees oleks, kui kapist kohukesi ja limpsi salatilehti ja porgandit võtma lähen.

Kõige värskem eesmärk on minu treeningukava. Avastasin ühe programmi, mis kestab 90 päeva ja on üsna karm (pärast 90 päeva läheb asi muidugi mingil kujul edasi, ma pole lihtsalt oma lugemisega sinnamaani jõudnud, et teada, mismoodi). Karm trenn pole mulle kunagi väga meeldinud, pigem tantsuline ja lõbus, aga ma olen trenni osas juba nii kaua looderdanud, et on tagumine aeg ennast distsiplineerima hakata. Eile tegin esimese trenni ära ja surin pärast seda. Või noh, pidin natukeseks pikali heitma. Trenni mõte on lühikese aja jooksul kõrge intensiivsusega pingutada, korra puhata ja siis jälle ja jälle. Ja trenni tuleb teha 5 päeva nädalas.

Alustasin seda programmi ja mõtlesin, endale teadvustamata, miks, et teen natukene, aga lõpuni ma sellist asja niikuinii ei tee. Ja siis ehmatasin oma mõtte peale ära, sest mida sellise suhtumisega elus üldse saavutab? Et ah, see on raske, teen ainult niikaua, kuni viitsin? Tegin endale häbi-häbi, jõin turgutuseks tassi rohelist teed ja lubasin, et maksku, mis maksab, aga selle programmi teen ma lõpuni. Olen siin niikuinii viimasel ajal sisemise kasvu ja arenguga tegelenud, see sobib minu plaanidesse ideaalselt. Iga trenninädala lõpus, mis minu jaoks on teisipäeval, tulen ja kannan ette, kas pidasin plaanist kinni. Kui ei pidanud, võite minu pihta koledaid kommentaare visata.

by

Uus huvi

Vastavastasin endas huvi investeerimise vastu. Kui keegi oskab soovitada sellealast head kirjandust või netilugemist, siis olen väga huvitatud. Esialgu olen tutvunud rahaveebi ja LHV vastavasisulise lehega, homme on plaanis oma virtuaalportfell luua, pidavat hea õpivahend olema.

by

Töö

Tegelesin täna jälle aktiivsemalt tööotsingutega. Välja näeb see umbes-täpselt nii…   Kõigepealt vaatan töötukassa portaalist läbi kõik Raplamaa kuulutused. Ma ei teagi, miks, sest üldjuhul pole seal suurt midagi. Seejärel suundun CV Keskuse lehele, kus on oluliselt rohkem pakkumisi. Viskan korra Raplamaa pakkumistele pilgu peale, midagi leidmata suundun edasi Tallinna pakkumiste juurde. Kõik pakkumised, mis nime poolest sobivad tunduvad, avan eraldi lehtedel. Teen töökuulutuse lahti ja loen esmalt kiirelt läbi tööülesanded ja nõudmised. Kui need enam-vähem okeid on, vaatan töökoha täpset aadressi ning otsin selle üles Delfi kaardilt. Kui koht Balti jaamast kaugemal on, võtan lahti Tallinna ühistranspordi lehe ja otsin vahendi, millega Baltast vastavasse kohta saab. Kui teekond võtab üle 20 minuti või nõuab ümberistumist, see mulle ei sobi, sest hommikune rong jõuab jaama 8:10. Võtan järgmise kuulutuse. Ja nii iga vähegi sobiva kuulutusega. Neid kuulutusi, mille suhtes tunne päris-päris õige on, leian vähe. Olin täna juba lootust kaotamas, kui lõpuks leidsin ühe, mis mulle väga meeldib ja teise, mis enam-vähem on. Hiljemalt järgmise nädala jooksul saadan oma dokumendid. Pöidlad pihku :).

by

Viiele 2

Tulin kontrollima, kas te ikka vaatate “Õhtusööki viiele” :D. See on lihtsalt lummav. Strippar Marco on kogu oma jutult ja hääletoonilt ja maneeridelt ja võib-olla isegi välimuselt täiega nagu meie kunagine TK töömees Anton! Lausa lust vaadata :D.