Mine võta kinni…

Siin maamunal on mõningaid asju, millele ma päris täpselt pihta ei saa. Hetkel on neid täpsemate arvestuste kohaselt kaks. Mis värk nende pähejoonistatud kulmudega on? Need on ju nii koledad. Eks Barbie ole jah väikestele tüdrukutele eeskujuks olnud juba aastast 1959, aga ammu selgitati ju välja, et ta pole päris reaalne naise mudel. Ma ei lähtuks oma ilutegemisel temast. Või noh, mõnede nukkude kulmud näevad ka vähe loomulikumad välja, kui need otsaette tõmmatud sõjamaalingud. Ma ei ole ausõna senini kohanud ühtegi naist, kelle peas need kulmud ilusad välja näeksid.

Teiseks on mõningatel tsikkidel kombeks oma nägu kreem- ja tolmpuudriga üle võõbata ning värvida huuled nii, et need ja näonahk erinevad vaid ühe kuni paari tooni võrra. Pole aru saadagi, et inimesel üldse huuled oleks. Lihtsalt näonahk ja siis järsku mingi auk keset nägu. Milleks see veel hea on?

Aru saan ma aga sellest, et minu väikevenna, see väike sipsik, sai täna 18. Ta on pesamuna, meist kuuest kõige noorem, ja nüüd on tema ka täisealine. Kurvaks teeb, sest see on minu jaoks täiesti ametlik lapsepõlve lõpp ja ma igatsen neid aegu, kui me aiamaal telgis mängisime ja naabritüdruku vastu sõjaplaane sepitsesime.

Praegustes asjaoludes kõige ilmselgem teadmine minu peakeses on, et hetkel teeb minu jaoks ideaalset muusikat Imogen Heap. Ooh, kuulake teda. Hea kiiksuga veel parem asi.

Lähen teen nüüd vahelduseks taas ühe eksami ära.

Aitäh.

Ma tean, et pealkirja lõppu ei käi punkt. Mulle meeldib seda panna sinna lihtsalt.

Imogen Heap tegi mulle kirjutamistuju. Seda ja kõiki muid häid tujusid on viimasel ajal täiesti häbiväärselt vähe olnud. Ma ei oska olla.

Aastavahetus oli vaikne ja mitte väga põnev. Pool õhtut igatsesin koju, sest ma olen senini peaaegu igal aastavahetusel perega olnud. Sauna tegime, see oli hea siiski. Hoovi paks paks lumevaip oli nii kutsuv, et me lihtsalt pidime lava pealt jooksuga end hange rullima minema. Hr Puma juuksed ajasime ka maha, temast saab täna sõdurpoiss. Selgus, et kiilas pea ja pikk tukk ei ole ikka mingi väga normaalne soeng :D. Maasikašampus ja “Tujurikkuja” olid ka tol õhtul head. Ja Chuck :D.

Jätkuvalt tahaks ära mõnda sooja ja heasse kohta. Tutkit, õppima pean hoopis. Lohutab mind vaid tõsisasi, et võrreldes detsembriga on jaanuar käkitegu- kõigest neli eksamit. Vaatamata sellele on mul tõsiseid probleeme magamise-filmivaatamise-söömise-lugemise-režiimi pealt ennast õpirežiimile ümberlülitamisega.

Sõitsin 1.-l rongiga koju tagasi ja see oli elu ilusaim rongisõit. Oleksin võinud tundide viisi sõita, kui päike looja poleks läinud. Iga väikseimgi oksake lumekasuka all, loodus kogu oma puutumatus talvehiilguses ja viimased õhtukiired seda kõike paitamas… Kuulasin oma telefoni playlistist ainult hea tuju laule ja naeratasin terve sõidu aja. Selliste päevade pärast ma Eestit armastangi.

Kaks päeva tagasi käisin õhtul surnuaias. Vedas, et emps minuga kaasa tahtis jalutada, muidu oleksin poolel teel otsa ringi pööranud. Koidula tänav on ainult mingi maani valgustatud, sealt edasi viivad teekäänud õhtuse eksleja üha sügavamale pimedusse. Inimsilm on õnneks mingi maani pimedusega üsna hästi kohanev, pealegi olid puud ja teed ja üldse kõik ümberringi valged. Minusugusele esteedile vägagi meelepärane müstiline jalutuskäik oli. Soovisime vanaemale head uut, süütasime küünlad ja lihtsalt seisime seal, meenutasime teda. Õige varustusega on talvel väljas nii hea.

Lähen toon puid ja teen tuld, toad on külmad. Kui isa kodust ära on, siis meest meil enamjaolt majas pole.

Viimane :)

.. päev senini elu halvimast aastast. Vähemalt punkt tuleb ilus- uut aastat tervitan seekord Sakus suvest kalliks saanud seltskonnas :). Sümboolne päev. Nagu prl On Nagu On ütles- üleöö ei muutu ju tegelikult midagi. Aga ometigi on hea, et see aasta lõpuks läbi saab. Uus number, uus algus.

Kastideviisi šampust, kõige ilusamat ilutulestikku ja parimat seltskonda! ;)

2009, head aega! Ja halba…

Jaanuar

Kolm eelmist nädalat olid olnud imearmsad. Kui miski on liiga hea, et olla tõsi, siis seda see üsna tõenäoliselt lihtsalt ongi. Ometigi ei lasnud ma ennast sellest häirida. Rumal tüdruk. Shame on you, if you fool me once, shame on me, if you fool me twice. Viimased päevad jõulupuhkusest, tema, mitte minu, möödusid torisedes. Kui ta mind enne lahkumist hüvastijätuks kallistas, teadsin, et see jääb viimaseks korraks.

See ei olnud tol kuul ainus südant rinnust rebiv “head aega”. Elu muutus tagasipöördumatult, nelja inimese asemel elab siin nüüd kolm.

Veebruar

Ma ei tea, miks asja lõhkumine meil nii kaua võttis. Seda enam, et oli keegi teine… Lahtilaskmine ei ole minu tugevamaid külgi. Ka andestamine pidavat tugevate omadus olema, ju ma nii tugev ei ole. Mul ei ole senini tekkinud tahtmist näo ette toppida hea samariitlase maski ja unustada seda, kuidas ma nii mitmeid kordi pidin pettuma, kuidas ikka ja jälle tundsin, et mind ei austata. Ma ei andesta, sest seda pole palutud. On asju, mida ma ei andesta kunagi.

Märts

Korjasin oma jupid kokku. Mõned südamekillud jäidki kadunuks. Kaotasin igasuguse usu happily-ever-afterisse.

Aprill

Tiksuma hakkas mu kolmas elukümme ja nii mõnigi muu hea asi. Sünnipäevapidu oli armas ja muhe, päris huvitava seltskonnaga. Üks selle aasta esimestest päevadest, kui ma hetkekski ei kurvastanud. Hea on olla, kui ümber on inimesed, kes hoolivad. Ma ei ole selle peale varem mõtlema vaevunud, aga päris tõenäoliselt said sellest peost alguse järgnevate kuude seiklused.

Mai

Minust sai ühe väikese alevi püsikunde ja seltskonna sagedane tähelepanu keskpunkt. Iga tüdruk tunneks ennast sellises olukorras meelitatuna. Oi, kui palju nalja meil sai :). Bemm sõitis maja ette ja jälle minek.

Juuni

Mingi hetkeni oli kõik super, seejärel väsisin ära. Kogu aeg ei jõua niisama lõõpida, vahepeal tahaks miskit tõsisemat.  Paratamatult tekitab pingeid, kui sõprusest ei piisa ja ühepoolselt tahetakse midagi enamat. Mul pole siiamaani väga sellist tunnet tekkinud, et tahaks kellegagi koos olla. Vist. Juuni alguses selgus, et mul on südame rütmihäired, pingutasin vist trenni tegemisega üle. Või mine tea. Hingata on raske igatahes, vahelduva eduga siiamaani. Kodulinna arsti juures käimine on mind lihtsalt kurjaks teinud. Inetu, kui patsiendile näkku mingit jama aetakse. Kohalikust eelajaloolisest kardioloogist oli veel vähem abi. Igatahes sõin ma terve juuni mingeid mitte väga leebeid tablakaid, ühe kõrvaltoimeks oli depressioon. Päris paha oli nii. Ma ei tahtnud ega jõudnud kellegagi rääkida. Kõige ahvatlevamana tundus üksiolek. Tuju kadus kõige tühisemate asjade pärast. Ma ei olnud mina ise ja ei saanud sinna midagi parata. Tutvusin prl Võruga, üks suve lahedamaid asju.

Juuli

Juuli pööras kõik senise pea peale ja seda kõige  paremas mõttes. Mida tööpäev edasi, seda toredam meil oma seltskonnaga oli. Meil oli juba niigi väga lõbus, kui meiega liitus kolmeks nädalaks üliõpilasmalevlaste seltskond. Kirss suvetordil, klappisime seltskonnaga kohe, kõik olid lihtsalt niiii toredad! :D. Nägu oli regulaarselt krampis, suunurgad veninud kusagile kõrvade kanti :). See oli täpselt see seltskond, kus mulle alati olla meeldib ja tore on, et me siiamaani aeg-ajalt kohtume ja ühendust hoiame :). Inimesed olid sarnase haridustaseme ja vanusega, vabalt võis ülikoolihuumorit visata, kartmata, et keegi ei saa äkki aru. Ma sain teha täpselt oma nalju- neile saadi pihta ja see juba on midagi, mina ja minu kiiksuga huumorimeel. Ma ei saanud algul aru, mis tunne minu sees kihiseb ja mullitab ja siis ühel hetkel taipasin- ma olin südamest nii õnnelik, nii mina ise :). Imeline. Ma olin ära unustanud, milline see tunne on ja suvi tõi selle mulle tagasi :). Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta seda “afterpartyt” :D. See oli vaieldamatult minu elu kõige napakam, naljakam, tobedam, vägevam ja uskumatum pidu, ülivõrdes :D. Midagi sellist pole minu silmad enne näinud ja tõenäoliselt ei näe ka :D. Asja tegi veel paremaks järgmisel päeval piltide vaatamine, oeeeeee, mis sealt digikast kõik välja tuli :D:D:D. Taasarmusin oma elusse.

August

.. oli täpselt sama hea. Toimus malevlaste kokkutulek ja meie seltskond oli jälle koos. Järveäärsed piibuõhtud, seminarisaalis ööbimine, meie peod, istumised ja lollused… Tundsin, et olen täpselt seal, kus ma olema pean. Nagu ideaalselt sobiv pusletükk. Pelgasin kooliminekut, sest see tähendas kõige selle lõppu. Esimene ülikooliaasta polnud niikuinii eriti vahva elamus.

Kõigele tõmmati kriips peale juba enne septembrit.

27. august. Tulin lõunal töölt. Suvel ööbin maal, mitte siin kodus. Istusin laua äärde, et lõunat süüa ja peomuljeid jagada. Helises telefon. Ema. “Mul on sulle väga väga halbu uudiseid.” Vanaemaga juhtus niikuinii midagi, mõtlesin. “Vanaema sai insuldi, ta on praegu haiglas, tal on veel paar tundi elada…” Kõik vajus pimedusse ja tühjusse. Mu jalad oleksid tahtnud alt kaduda, ma oleks tahtnud ennast muru sisse kägarasse tõmmata ja mitte millelegi mõelda. Ma ei saanud, ma olin vales kohas. Kähku Türile, sealt Paidesse. Vanaema oli alati kartnud üksi surra, see oli veel ainuke asi, mille vältimine meie võimuses oli. Kui palatisse jõudsime ja ta kätt hoidsime, läks ta pulss mõneks ajaks korralikuks ja stabiilseks… Ja siis hääbus vaikselt… Viimaste tuksetega oleks nagu minu südagi katki läinud. Ma ei saa teda enam kunagi kallistada, me ei pralleta enam kunagi koos jõulude ja jaani ajal, ta ei tule enam mitte kunagi mu sünnipäevale… Suveõnn taandus olematusesse. Temaga koos matsime me osakese endast.

September

Surma kontsepti ei taju ma senini päris täielikult. Ma ei tahagi. Kõige kergem viis valu vältida on selle peale mitte mõelda. Pärast matuseid oli tunne, et see kõik ei olnud päriselt, et elu läheb edasi nagu ikka. Eksisin. Iga kord, kui läksin kesklinna poodi või tulin Tartust, kerkis automaatselt pähe mõte, et peaks vanaemale külla minema, me pole ju ammu näinud. Seejärel käis südamest läbi terav torge ja mulle meenus, et ma ei saa enam, see korter on tühi…. Meie viimane kohtumine augustis oli armas. Viisin talle suure arbuusi, sest arbuus maitses talle väga. Vend oli ka. Kallistasime, naersime, lõõpisime. Mina rääkisin tööst, tema oma kassist ja tervisest, nagu ikka. Lubasin jälle tulla, kui aega saan… Aega on, teda enam ei ole.

Osaliselt tänu suvele leidsin midagi, mis mind jalul hoiab. Võtsime kalli täditütrega asja kätte ja astusime Tarbatu ridadesse. Tarbatu on EMÜ rahvatantsuansambel, koosneb väga erinevate koolide-ülikoolide tegelastest. Rahvatantsijaks hakkamine on üks minu elu lahedamaid otsuseid. Võimas, kui palju selline asi elule juurde annab. Kõik see positiivne energia, väga korralik füüsiline trenn, uued ja uued sõbrad-tuttavad. Meie rühmas on nii palju armsaid inimesi ja senini on vaid mõni üksik trenn möödunud natuke kehvema tujuga. Üldiselt saavad trennis mu naerulihased sama palju trenni kui kõik teised. Miks ma selle osaliselt tänu suvele leidsin? Mõtlesime töökaaslastega, et kuidas nii suur osa malevlastest nii heas vormis on. Selgus, et nad on rahvatantsijad. Nende entusiasm oli ilmselgelt nakkav. Ja no täditütar mõlgutas juba ammu tantsumõtteid, oligi tagumine aeg need realiseerida. Algul lubati osad uustulnukad välja praakida, sest rahvast tuli esimesele kogunemisele kohale hämmastavalt palju. Aga kõik loksus kuidagi paika, nii mõnigi inimene vajus ise ära, nüüdseks on juba suht-koht kindel seltskond olemas. Minu kahtlused ja kõhklemine kadusid mõne nädalaga, Tarbatu on päris vabalt minu place to be ja üks õigetest kohtadest päikese all.

Oktoober

Võid ju üritada halbu mõtteid endast kaugele hoida, aga lõpuks saavad nad sind kätte. Oli perioode, kui ma end igal ööl magama nutsin.

Koolis oli oluliselt parem kui esimesel aastal. Kõik oli tuttav, vist sellepärast. Rahvatants sinna juurde ja kokku sai päris elatav elu, olgugi et korraliku nukrusenoodiga.

November

Tantsulaager oli. Mõtlesin, et see tuleb lahedam. Mõnede vanemate tantsijate suhtumine uustulnukatesse on kuidagi imelik. Fine, sa oled pool elu tantsinud ja ma olen sinu kõrval nagu viimane kakerdis, aga kusagilt tuleb ju alustada. Henn Tiiveli käe all oli vägev treenida. Reede õhtust pühapäeva lõunani tegime trenni kokku 12h. Laupäeval olid pidu ja rets ka, need olid ägedad. Veendusin, et ühe konkreetse valikuga olen küll puusse pannud. Jätan täpsustamata, millisega.

Olin sel semestril tubli ja ei jätnudki kõiki kooliasju viimasele hetkele. Nii mõnigi sai tükk aega enne tähtaega valmis.

Tegime malevlaste ja töökaaslastega minu juures peo ka. Osad inimesed olid puudu, aga sellegipoolest oli see igati mainimistväärt üritus, suvi tuli natuke meelde.

Üleüldiselt olin ma novembris juba oluliselt rõõmsam kui varem.

Detsember

Väsinud olen. Sess oli hardcore. Kuus eksamit, referaadid, ettekanded, projektid… Une- ja kvaliteetaja arvelt said kõik asjad õigeks ajaks tehtud. Jaanuaris on veel neli eksamit, millele ma hetkel ei mõtle.

Meil oli tantsurühmaga esimene esinemine ja see oli üks selle semestri lahedamaid asju :). Tantsisime Tartus Raekoja platsil. Päris naljakas oli mööda munakive koperdada või Antoniuse õuel üksteise otsas trallitada, aga ma usun, et täitsa mõnusalt tuli välja. Tantsides hakkas nii soe, et plaskut polnudki põue vaja after all. Ja ma sain väga toreda paarilisega tantsida, viimaste nädalate trennides ka juba. Üks austraallane, jutukas, tore ja hea tantsija, meil tulid pöörded ja värgid kõik välja :). Ta läheb jaanuaris kahjuks pooleks aastaks Austraaliasse tagasi :(.

Äsjamöödunud jõulud olid mu elu koledaimad. Sellist sõnapaari nagu “rahulikud jõulud” meie pere tavaliselt ei tunnista- meie pere, tädi pere ja vanaema ning terve õhtu nalja, naeru ja möllu. Sel aastal olime kodus, siis mõned tunnid ema juures, siis jälle kodus. Pool õhtut oleks lihtsalt nutta tahtnud, kõik oli nii valesti. Kingid, söögid, kuusk ja pere, need asjad olid jah enam-vähem paigas, aga see polnud enam see, ei saa kunagi olema. Kõige raskem oli surnuaias käia. Selline tunne oli, nagu me jätaks vanaema sinna üksi maha lihtsalt. Valus. Ta haua peal oli palju küünlaid ja keegi oli sinna vallatu lumememmekese teinud, sobis sinna täpselt, see oli armas.

Ma olen omadega vist täitsa läbi. Ma ei taha seda aastat enam. Ja ma ei taha enam õnnetu olla, see pole minulik. Eks näis, vast toob 2010 üht-teist asjalikumat. Teile ka, ma loodan.

Head vana aasta lõppu!

Tänaaaaaa! :)

Kui VÄGEEEEEEV, juba ongi esinemispäev käes :). Käisime neljapäeval paari inimesega pärast trenni Raekoja platsilt läbi, et talla alla munakivitunnet harjutada. Ma arvan, et seal tantsimisega saab kõvasti nalja :D. Lisaks meie riietus ka veel, ma näen oma seeliku ja soojapesupluusikampsunikuhjaga välja nagu üks korralik mammi :D. Aga niikaua, kuni endal naljakas on, on kõik hästi. Ma lähen kiirelt pakkima, täna on üsna tõenäoliselt minu selle aasta viimane päev Tartus. Ja oi, milline päev sellest tuleb :).

Nii heaaaaaaaaaaaaaaaaa on olla! :)

John Mayer – The Heart of Life,

The Black Ghosts – Full Moon ja kõik teised maailma parima tuju laulud ^^

Teisipäevakulturism

Nüüd tuleb mõistatus. Arvake ära, kas ma veetsin just poolteist tundi naeratades või jaa? :) Kõhu- ja jalalihastega olgu, kuidas on, aga just naerumusklid on need kõige paremas vormis musklid. Kolme paari tantsu laul kummitab, sellel on maruhea biit :D. Sellega sai kõige rohkem nalja ka, väravad läksid sassi ja pead kolksusid kokku ja jälle sai üle saali naerda :D.

Minu jaoks on rahvatantsija elu higi, möll, krampis jalad, kannatlikkus, enese proovilepanek, pidev õppimine, valusad lihased ja naer naer naer naer. Just nii, nagu mulle meeldib :).

Eelmisele postitusele lisaks- laupäevane üritus algab kell 13 ;).

5

, mis tähendab seda, et mul on täpselt pooled eksamid tehtud. Seinal on veel viis märkmepaberit erinevate ainete nimede ja sõnaga EKSAM, mida tahaks juba kähku pisikesteks juppideks käristada ja prügikasti lennutada. Käsil on selle aasta viimane koolinädal, neljapäeval detsembri viimane eksam. Ja see ei tee mind üldse rahulikuks. Sessitunne on. See on selline tunne, et kogu aeg on vaja midagi teha-tuupida-kokku kirjutada ja kui ka tekib mõni vaba moment, tundub tobe aega niisama istumise peale raisata. No mõned päevad olen jah maha maganud, aga see tuleb pigem väsimusest,  hilistest õhtutest ja varajastest hommikutest. See mõned-tunnid-und-ja-jälle-tegudele-režiim jäägu suvesse, siis see mind ei häiri. Ülejäänud aja olen ma 8-tunni-unekott. Hea on ärgata nii, et ei ole kiusatust äratuskella üle rõduääre visata. Kaks nädalat on vaheaega, idee poolest peaks valdav osa sellest mööduma selleks ajaks järelejäänud neljaks eksamiks õppides, aga eks näis.

Samas mõned nädalad tagasi nägi mu sein välja selline:

, nii et praeguseks hetkeks seal keset tühja seina seisvad viis paberit on kõigest koera saba.

Praegu võiks ka idee poolest õppida, loenguid ju enam pole ja siis ei peaks homme mingit maratoni korraldama jälle. Pärast trenni on ka aega, siis olen tubli. Täna tuleb varem minema hakata, et poodi jõuda, sest ma tantsisin oma liibukad eelmise trenniga katki :D. Sussid ka narmendavad natuke. Varsti saan omale tõenäoliselt pastlad. Mõelge kui peen, isiklikud pastlad – nagu päris! :)

Muide: Tarbatu esineb juba sel laupäeval Tartus Raekoja platsil jõululaada raames- tulge meid vaatama! :) See tähendab küll seda jah, et ma sain endale esinemiseks partneri, nii et mind näeb ka mööda munakive Kaera-Jaani kakerdamas ;). Mul läks selle peale mõtlemisest tuju nii heaks praegu :). Ma ei lase ennast hetkel isegi mitte sellest häirida, et keegi ennustas laupäevaks -25 kraadi. Sellisel juhul, sest ma olen jube külmavares, tunnete mind ära kõige sinisema näo järgi :D.

Selline tunne on juba vaikselt, et peaks siia mingeid aastakokkuvõtteid kirjutama. Kõlab kulunult, aga kirjutada on seda tõenäoliselt huvitav. Mõtlesin selle peale eile. Enne magaminekut pole kõigi nende mälestuste tagaajamine eriti arukas, peletasin oma une ära. Olete igatahes hoiatatud, et midagi sellist on siia lähiajal tulemas ;).

Vammused selga ja pats pähe, varsti tuleb sammud kesklinna suunas seada. Tsau :)

Ivan

mu nimi ei ole, aga lollike olen küll. Teisipäeva hommikust praeguse hetkeni olen maganud 6h. Loogilised inimesed oleks ennast esimese võimaluse tekkimisel kerra tõmmanud, ma kükitan siin teki-padja vahel ja kooserdan netis.

Ma ei ole veel kinoskäigust jõudnud kirjutada. Sain eelmisel nädalavahetusel pärast tööpäeva palga kohe kätte. Ja no lõin selle suht kiirelt peaaegu laiaks ka. Tartu Cinamonis on muhe, aga ma ütlen teile, et olge nende salakavalate kõikuvate käetugede ja joogitopsidega ettevaatlikud :D. Prl Fred luges mulle õnneks enne seansi algust sõnad peale :D. Teate, et kinos saab siidrit ka osta? Mul polnud õrna aimugi. Mitte et ma seda muidugi väga juua oleksin saanud, 2h film pole naljaasi jalad ristis istuda. Ah et mis film?

“Videviku saaga: Noorkuu”, las ma pakun, ei üllatanud teid vist eriti. Ma lihtsalt pidin seda esimest korda kinos nägema. Niikuinii vaatan seitse korda veel, kui see ükskord minu kõvaketast oma kohaloluga õnnistab. Või mine tea, tegelikult ma natuke pettusin. Mõtlesin täna, et mis sõna filmi kirjeldamiseks parim oleks… viimistlemata. Jah, see film oli minu jaoks lohakas. See selleks, et kõiki raamatukohti polnud filmis. Ei saagi olla, kes see viis tundi ikka kinos viitsiks vahtida. Aga esimeses osas ei olnud ka, ometigi film ja raamat täiendavad teineteist. Mulle meeldis, et huumorit oli. See oli vahva, et meie prl Frediga ja pubekad naersime kohati hoopis erinevate asjade peale. Kurbusega tuleb tõdeda, et kõige naljakam oli see väike-maja-preerias-koht, kus Edward ja Bella Alice’i nägemuses mingite napakate riietega metsa vahel ringi lippasid. Tõlke kallal tahan ka nokkida, sest see oli noh.. koba. Kuulad teksti, kõik on ilus, sügav, siis loed subtiitreid ja seal on mingi ulla-tralla. Kurrrrja, ärge vorpige neid tõlkeid niisama, mõelda tuleb ka. Üleüldiselt pole mul kulutatud piletirahast üldse kahju ja nii halb see film nüüd ka ei olnud, et oleks põhjust kurjustada. Objektiivsusest on minu puhul iseenesest asi kaugel, sest mul oli juba tegelaste taas ekraanil nägemise üle hea meel. Ja pool filmi poolpaljast Lautnerit- oh joy. Edukalt kulutatud tunnid.

Nüüd lähen ma küll magama ja ei garanteeri üldse, et homse päeva jooksul ärkan. Mm kui hea see saab olema.

Tõstke tõstke, jopskid.

See juba lihtsalt naljakas, kui paljude asjade peale ma täna vihastanud olen :D.

Kui mõnda aega tagasi ühes legendaarses seminaris kaotas õppejõud valdava osa minu respektist, siis täna langes respektomeetri seier mürtsuga täiesti nulli. Minu hommik algas kell 6. Eelmine päev lõppes magamajäämisega umbes kell 3:30. Täna oli fiaskoseminari aines eksam. Läbi ja lõhki MIDA KURADIT? värk. Klišee oleks öelda, et mul pole sõnu. Tegelikult on, aga valdav osa neist ei kannata trükimusta. 30 küsimust ja ma läksin pärast iga lugemist üha kurjemaks ja kurjemaks. Ei ole välistatud, et kõrvadest keerles suitsu ja ninasõõrmed pildusid sädemeid :D. Päris mitu korda oli selline tunne, et ma lihtsalt käkerdan selle eksamilehe kokku ja virutan vastu seina. See ei tulnud üldse sellest, et ma osanud ei oleks, oskasin küll. Aga.. Selle asemel, et küsida asju, mis on olulised, olid valdav osa küsimusi hoopis autorite, nende teooriate ja läbiviidud eksperimentide kohta. Oluliste kohta, okei, saan aru. Aga päris paljud olid jumala suvakad tegelased ja tööd. Nimed, nimed, nimed, nimed, nimed. Kirssideks sellel kuradi tordil olid 6-7 küsimust stiilis “Mis peatükist see sõna/mõiste pärit on?” Kas idiootsemaid küsimusi annab veel välja mõelda?? :D Jumal hoidku selle eest, et eksam kontrolliks asja tuumast, sisust, pointist aru saamist. No ei. Kontrollime parem, kas tudengil ikka on meeles, mis peatüki millisest osast milline sõna pärit on. Geniaalne. Sama geniaalne, nagu see seminar. Kummardan maani ja aplodeerin taaskord, hämmastav :D. Tädi eksamikoostaja-seminaripidaja küll kodus seebikaid ei tarvitse vaadata, päevase meelelahutusvajaduse katab tudengite peedistamine kindlasti täielikult.

Teine MIDA KURADIT? Mu brauseri avaleht on Delfi, harjumusest jäänud. Teen selle hommikul lahti ja mida ma näen- riigikoguvennad tõstavad oma palku :). Olgugi, et pressitalitus lõunal meediaväljaandeid parandas, öeldes et palgatõusust on veel vara rääkida. Ilus jutt, pange jõuluvana jaoks päkapikusussi sisse. Igalt poolt mujalt imetakse rahad välja, kõik teised peavad kokku hoidma. Vahet pole need tudengitoetused, meditsiin, kultuur, haridus. Po*** see pööbel, torgib naaskliga püksirihma auke juurde, et seda veel rohkem koomale saaks tõmmata. Te  paisutage oma pirukat, sööge ennast rasva, rahvas las nälgib. Kuradi suured ninad teil, et nende otstest kaugemale ei näe.

Kolmas ja kõige naljakam MIDA KURADIT. Ma ei tee süüa, kui korteriomanik parajasti köögis toimetab, sest sinna ei mahu kahekesi ja ta löterdab kõik kohad täis ja tema asjad on seal laiali. Ma ei taha nii. Mida aeg edasi, seda kauem ta süüa teeb, ausõna. 2,5-3h köögis mökerdada pole tema jaoks mingi kunst. Tulin eksamilt, väsinud ja herilastige. Koorisin riided seljast, pugesin oma tekipadjapessa. Ja just siis oligi mõnel kõige õigem moment hakata süüa tegema :). See on lihtsalt hämmastav, millist kolinat, sulinat, kriipimist, kraapimist, kolkse, pauke, piikse ja kõiki muid helisid on võimalik söögitegemise ajal genereerida :D. Korduvalt, kõvasti, mitu tundi järjest. Läksin selle peale närvi ja siis naersin patja, et ma sellise asja pärast närvi läksin :D.

Magada ma igatahes ei saanud. Istun siin sama uimaselt ja kogun oma olematut jõudu, alustamaks õppimist homseks eksamiks. Täna pole minu päev ja imelikul kombel teeb see mulle täitsa palju nalja :D. Doseerisin vist kofeiiniga üle.

Eelmise postituse pealkiri on jumala vale :D

Ma peaks praegu õppima, homme on eksam. Ja ma sisendan endale jätkuvalt, et aega on :D. No tegelikult on ka, terve öö ja homne hommik.

Paar sõna rahvatantsuskeptikutele. Need ei tule üldse sellest, et keegi mulle midagi pahasti oleks öelnud või miskit, meenus lihtsalt, kuidas üks teatud seltskond ühes teatud kohas silmi pööritama ja lamedaid kommentaare viskama hakkas, kui külapeol kohalik tantsurühm lavale astus. Ma mõtlen, et ega enne asja võlule vist päriselt pihta ei saagi, kui ise selle kõige sees oled. Sama, nagu laulupeoga. Võid seal publiku seas istuda, nagu mina sel suvel kahjuks tegema pidin, aga kaare all olla… Uuh, seda peab ise kogema, ausõna. Kuhu ma nüüd jäingi oma mõttega… aa. Esimesed kuu aega oli mul peaaegu enne igat trenni kahtlus, et kas ma ikka olen õiges kohas ja kas ma sellised tantsusamme tehes mitte tobe välja ei näe. Selle tunde on välja vahetanud vasikavaimustus ja õhin igal jumala teisipäeval ja neljapäeval. See, kuidas inimesed järk-järgult üksteist tundma õpivad, riietusruumis kõik kõiki tervitavad ja omavahel jutustama hakkavad.. See, kuidas enne trenni algust ei ole enam oma partner ainuke, kellega rääkida ja nalja visata (…) ja lõpuks see, et MA JUBA OSKAN KA MIDAGI :D. Oi see on nii lahe tunne! Lisaks sellele läheb keha aegamööda üha rohkem trimmi :P. Kui ma oleks Värnik, siis võiks öelda, et “Ma ei teadnudki, et mu kann nii prink on!” See oleks vale tegelikult, mul on seina peal suur peegel, millest on regulaarselt vaja lihaskasvu jälgida :D. Väike voldike kõhul hakkab vaikselt sikspäkiks transformeeruma ja puha. Kui samamoodi edasi läheb, siis ma kardan, et mind hakatakse tänaval Kiivikasega segamini ajama :/.

Olgu olgu olgu, tean jah, et ma pean õppima. Mul oli vaja oma vaimustus siia välja valada :D. Snäkid said ka otsa, keha oli vaja kaloreid täis pumbata, et ma jumala eest liiga kiiresti heasse vormi ei saaks.

Hoidke tšilli üleval, nagu mu kunagisele klassivennale meeldis aeg-ajalt öelda :D.