Täiesti kolmapäevane postitus.

Kui nüüd ausalt öelda, siis ega ikka ei viitsi enam haige olla küll. Kas sellega pole seda kahe nädala prooviaega, et kui ei sobi, võib tagasi saata? Pikemalt seda enda käes ei hoiaks, mind ootab ees hea nädalavahetus, mille plaanide juurde ei kuulu palavik ning mäekõrgune hunnik täisnuusatud taskurätikuid.

Kas pole mitte tore, kui avastad hommikul üllatusega, et sind ootab ees vaba päev? Jaa, on. Sellest VEEL toredam on, kui avastad selle tõsiasja KODUS, mitte hämminguga sisse vahtides klassiruumi, mis on täis valesid tudengeid, kes kuulavad valet õppejõudu :D. Ei teeks paha oma päevikusse kirjutatud tunniplaani aeg-ajalt ÕIS-ist ka üle kontrollida.

Tahtsin mingi aeg skeptilisusest kirjutada. See käib paratamatult meie kõigiga kaasas. Religioon, selgeltnägemine, arsti pädevus, kui ta meie murele piisavalt tähelepanu ei pööra, kellegi usaldusväärsus, rahvused, stereotüübid ja nii edasi, edasi, edasi. Eks see hoiab meid “peaga vastu maailma jooksmast”, kõike oleks ebatervislik avasüli tervitada. Aga kuidas suhtuda inimesse, kes on skeptiline pea kõige ümbritseva suhtes? Kogu pop- ja peomuusika on rämps, uued noored lauljad mõttetud muusikarikkujad, see ja teine inimene loll ja nõme, too ja kolmas idee naeruväärne… Kõrvalt on kurb vaadata. Seda seetõttu, et nii heidab inimene kogu uut blokeerides endast eemale ka igasuguse hea, mida tundmatust leida võib. Ja seda on vot nii palju (laiutan käsi). Räägi räägi, et curiosity killed the cat. Kuni sa kiisutõugu pole, laiem silmaring sind kastiga mulla alla ei sokuta. Labane on öelda, et lase headel asjadel enda juurde tulla, aga nii ta käib.

Kui juba maailmaparandamiseks läks… Enesekindluse ja põhjendamatu ülbuse vahel ei ole just kõige laiemat sorti piir. Nagu Schengen, lähed üle piiri, ise ei saa arugi. Enesekaitseks? Võimalik, mul käib see mõnikord nii. Huvitav on igatahes vaadata, kuidas mõni järjekindlalt arrogantsimaid tallab. Kui oled veendunud, et see sind paremaks inimeseks teeb, kui teistele ikka ja jälle ülalt alla vaatad, mis siis ikka. Muud ei midagi, kui väike sõbralik soovitus: ära vihmaga välja mine, sajab ninna ;).

Igatsen. Mõned päevad vaja veel tubli ja kannatlik olla. Ja reedel kallistan oimetuks :).

Lähen fööniga välja lund ära puhuma, aitab küll.

Tere jälle

“Maggot Brain” on kirjutamisele hea taust, ütleks ma. Või siis pole. Panin silmad mitmeks minutiks kinni ja hoopis lihtsalt mõtlesin. Ma ei viitsi ise lugusid valida, kuulan shuffle playlist-iga. Nii armas, kuidas vahepeal järjest ja järjest armastuslugusid tuleb :D.

Plaanisin nendele seitsmele kevadsemestri ainele mõne veel juurde registreerida, aga täna muutsin meelt. Sügisel tegin mitu ainet rohkem kui vaja ja nominaalpunktid on koos, nii et võin ju ennast sel semestril hästi tunda ja (tule juba kiiresti!) kevadet nautida. Nii et kõik te, kes teil oli plaanis mind kooli taasalgamise puhul nokkida, siis tühja tööd teete :D. Täna oli hea päev. Psühhofarmakoloogia oli väga huvitav ja ma usun, et mulle hakkab see aine meeldima. Inglise keel edasijõudnutele oli mul ka, nii mõnus! :D Keska tunne oli- töövihikud-värgid, kodulugemine, kirjutamisülesanded jne. Täna vaatasime filmi, neljapäeval vaatame ka. Õppejõud on lahe, täpselt selline, kelle loengus julged vabalt kaasa rääkida. AGA kellelgi oli pohmakoll ka külas ja see keegi istus minu lähedal. Mainin siin informatiivsuse poolest, et auditooriumis olid ainult tüdrukud :D. Mitte, et neil/meil ei võiks pohmakat olla, aga esimesel koolipäeval? :D Minu palavik ja ennast mitte päris raudkindlana tundev sisikond sinna juurde, no väga mõnus ei olnud. Imesin kuidagimoodi õhku läbi oma kinnise nina, sest see ei ole lõhnade tajumisel hetkel eriti pädev. Igatahes tundub, et esmaspäevad hakkavad mulle meeldima ja see on ainult hea :).

Natuke selline tunne oli hommikul, nagu vahepeal oleks lihtsalt pikk pikk nädalavahetus olnud. Tantsimisega on teine lugu, päris imelik on jälle trenni minna, teised on ju kogu aeg treeninud, ma pole asjadega üldse kursis enam. Ja noh, tantsupartner, tore mees, otsustas et talle siiski ei meeldi tantsida. Eks neljapäeval näis, mis seis on.

Huvitav, kas peaks nädalavahetusest ka pikemalt kirjutama? Olgu, natuke. Reede kujunes oodatust vaiksemaks, aga mõnus oli, natuke veider ka. Ja alguseks millelegi ilusale :). Robbie Williamsi – Something Beautiful hakkas mängima just, heh :D. Eks ta õige ole, et ei tasu omadega üle analüüsida ja meeleheitlikult otsida. Küll see ilus tuleb siis, kui aeg on õige :).

Laupäev oli juba kirjum- jälle see sama tavapärasest suurem hea seltskond ja palju nalja. Ja mõned kahtlused, mis õhtu edenedes sujuvalt kadusid :). Igasugu veidraid asju tuli ka ette, aga see selleks :D. Pühapäeva hommik … või pool päeva, oleks õigem öelda… oli nunnu :).

Mõtlesin eile, et ma ei saa aru nendest, kes lahku lähevad ja siis nädala-paariga kellegi uue käevangu hüppavad. Jutt käib nendest, kes lähevad lahku suhte ebaõnnestumise, mitte kellegi kolmanda pärast. Need panevad mind ka küsivalt kulmu kergitama, kes lühikese aja möödudes igavest armastust vannuvad, partnerit täielikult tundmatagi. Mitte ei saa aru, miks selliste asjadega lahmida on vaja. Ma olen ka neid kolme sõna öelnud, aga pole neid mitte kunagi südamest mõelnud. Raiskamine. Vanusega kasvab (kõigi eelduste kohaselt) sammhaaval ka elutarkus, nüüd selliseid sõnu lihtsalt meeleheitest või viisakas olemiseks ei loobi. Asi seegi.

Hommikul ärgates ootas mind telefonis tore sõnum, hea algus päevale :). Tuli keskenduda, et mõtteid loengute juures hoida, nad tahtsid kogu aeg mujale lipsata :). Nii armas :).

“Rescue Me” ootab mind, järelikult peab vaatama. Tuletõrjujad on ju siiski naiste lemmikmehed. Indeed :).

Uutmoodi vana

Tunne on tuttav, aga seekord jälle teistmoodi. Võiks öelda, et parem kui enne, aga vara veel. Naljakas, pole nii ammu… Oeh. Mõtted on ikka ja jälle ainult ühes ilusas kohas :).

Kui on party, siis peab olema ka partypooper. Mine võta kinni, milleks see hea on.

Ma pean pakkima ja Ülikoolilinna vurama. Tegelikult tahaks kusagil mujal olla. Teadagi :). Õhtut tahaks ka, sest siis mul on aega “Rescue Me”-d vaadata. Uus sõber mul.

Öelda on palju, aga eelkõige iseendale. Pika jutu postitus tuleb hiljem.

Mmmmmeem

See on mul esimene kord.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kirjuta, kus olid sina, kui…
***

1. …esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?

Täiesti olematu.

2. … John Lennon mõrvati 8.12.1980?

-9 aastane.
3. … Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?

Juba parem skoor, -3 aastane.
4. … toimus Balti kett 23.8.1989?

Keset Türi linna vankris vanaema korteri akna all, peaaegu ketis :).
5. … Estonia uppus 28.9.1994?

Tegin üsna tõenäoliselt midagi lahedat või kiusasin oma venda.
6. … printsess Diana suri 31.8.1997?

Ma nägin seda uudistest. Enamuse päevast mõtlesin niikuinii, et kurrrja, homme peab kooli minema.
7. … saabus aasta 2000?
Meil oli suuuuuure seltskonnaga renditud Paide Tervisekeskuse ujula , nii et mulistasime, sõime, jõime ja tundsime ennast äärmiselt hästi :). Siiamaani minu kõige vägevam aastavahetus.
8. … toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Seda ma nägin ka uudistest, päris kõhe tunne oli. Aga mida muud ma tegin? No idea.
9. … Michael Jackson suri 25.6.2009?
Üks nii paljudest eelmise aasta surmadest… Tööl olin.

10. … milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Uudiseid ei mäleta. Magasin suurema osa päevast ja tarbisin ulmelistes kogustes teed, et tänaseks tippvormis olla ja palavikku endast eemale peletada. Vaatasin lõpuks ära “Scarface’i”, sest on filme, mida lihtsalt peab olema näinud. Magama läksin kell 3:30.

Sure feels good to me!

Ülelend, happy end…

Ma teadsin seda, algusest peale! Ootasin seda päeva… No ja nüüd ta siis tuligi. Kui keegi teab mõnda noormeest, kes rahvatantsust huvitatud on, siis mul oleks partnerit vaja.

Kui juba algusest peale tead, et inimese peale ei saa kunagi kindel olla, siis jumala eest, mine tast kaarega mööda, sellistega pole midagi teha.

Moving on. Filmisoovituste nurk:

Kõigile märulisõpradele ja mittesõpradele. Seal on armastust ja asju ka. Tahtsin mõnda naistekat vaadata, klõpsisin läbi filme, mida ma veel vaadanud pole, pärast paari kaadrit jäin sellel pidama. Pettuma ei pidanud, kaugeltki mitte. Idee tundus algul sarnane “Death Race-i” omale, aga üsna erinevad filmid on. 8-9 punkti 10-st, ütleks ma.

Saigi kõik vajalik öeldud.

Homme on reede :).

Valusate tagajärgedega õhtu

Jube hea on aeg-ajalt tööl käia. Mitte tööd tegemas, vaid lihtsalt selles kohas, noh niisama külas. Talvel pole mul seal tööd suurt teha. Tööd meeldib mulle seal muidugi ka teha iseenesest. Ühesõnaga käisin külas ja täpselt sama tore oli nagu alati. Leevendasin Võruga oma piljardiigatsust ja sain mõnusalt pähe. Meestejutud said meil otseloomulikult ka kõik ära räägitud :D. Jõudsime omadega filmivaatamiseni ja jälle sama lugu, mis iga jumala kord (välja arvatud see üks “Pulp Fictioni” kord). Olime keset hunnikut vägevat tehnikat ja lõpuks pidime filmi ikkagi sülearvutist vaatama :D. Naised, tehnika, same old, same old :D. Tarantino filmid on minu poolt igati respekti ära teeninud, aga kui kõlaritest poolt juttu ei kuule, siis pole neid mõtet vaadata, nii et andsime alla :D. Proovisime teise filmiga veel, aga see oli natuke liiga pikk, poole pealt oli vaja jälle meestejutte rääkida :D.

Magama jäin kell 1? 2? Paar tundi magasin ja siis äratas põletav kurguvalu mind üles. Kummikommide süü, ma kardan, need olid sellised kahtlased :D (teen küll nalja jah). Neljast kuueni oli uni nagu käega pühitud. Kõige magusam uni tabas mind muidugi täpselt siis, kui äratus plärisema hakkas ja mind voodist välja peksis. Õige aeg ärkamiseks iseenesest, päikesetõus oli imeilus :).

Mõtted tiirlevad siiamaani omadega üsna ühes kandis :). Varsti varsti, kätevärinal ja liblikatega.

Järgmise korrani :).

Mõnikord ei ole sõnu vaja :)

A. R. Rahman ft. Suzanne – Latika’s Theme

90 protsendi päev

Lalalalalaupäev oli vot niiiiiii lahe :)! Esiteks tegin ma elus teist korda pitsat, ausõna. Ja see tuli hea :). Pitsa kaenlasse ja sõitsime maale. Kohapeal selgus, et me polnud üldse ainsad, kel oli tekkinud mõte sinna sõita, nii et lauaäärne oli rahvast tihkelt täis. Kui kunagi kästi seal ainult lõputult süüa, siis nüüd kästakse juua ka ja keegi ei tee välja, kui sa nägu krimpsutad ja pitsi silmi maha lüües kaugemale lükkad, et “ei, ma ei taha”. Sellllline melu. Kõik rääkisid, üks nali teise otsa ja tuba oli ikka ja jälle naeru täis. Seal on alati nii ja sellepärast on hea, et kolm kuud aastas on see koht mulle teiseks koduks :). Kui mitte esmaseks, sest kevapealinnas näeb mind suvekuudel harva.

Niisiis peopõhi sai tehtud juba maal, kui naljakas :D. Sealt edasi viis tee mind Kärru. No oi, kus see oli alles õhtu :D. Esiteks on täitsa põnev, kui rõõmsaks võib minna ühe väikese sõnumi pärast :). Nägu säras sekundipealt ja tükk aega. Nanana ^^…. Kuhu ma jäingi omadega. Ah jaa, kaua me ei passinud, võtsime suuna peo poole. See harmoneerus ideaalselt ülejäänud päevaga, suunurkadel oli valdava osa ajast vaja lae poole sirutuda. Pildid on ka kõik sellised, kus ma kas ennastunustavalt naeran või lollusi teen :D. Need esinejad, oi, mul tuli meelde, et mul on mingi nende kalender teksade taskus… Nad olid nii head! Mis tantsud, hee. Ise keerutasin ka jalga. Rahvatantsust on täitsa kasu olnud, ma tundsin end tantsupõrandal vägagi mugavalt. Päris minu seltskond oli, ühe puudujäägiga. Ja ma sain ühe väga väga väga toreda komplimendi :).

Miks ainult 90, mitte 100 protsenti, küsid sa? Õhtu lõpuks suutis mõni üht-teist totrat ka öelda. Häbi sulle.

Mul on selle õhtu iseloomustamiseks üks täiesti opakas pilt ka, aga ma ei pane seda siia :D.

Mulle ei meeldi pärast pidusid kusagile ära vajuda. Kui vähegi võimalik, lähen koju. Seekord polnud võimalust ja mul oli selle üle isegi täitsa hea meel, naljakas. Eks mõne inimese seltsis tunned ennast lihtsalt üsna koduselt :). Ja no mis mul kurta, sain suuuures voodis laiutada ja hommikul pelmeenosid, oo seda ilusat elukest. Seejärel jäeti tsikid kahekesi ja oligi ideaalne aeg jutumaratoniks. Teki sees keras, üks paeluv teema teise järel, nii mõnus oli :).

Home, sweet home ja ma olen jälle teki sees ja mõtlen lilledest ja liblikatest.

Skeptilisusest tahtsin ka kirjutada, aga praegu pole teps mitte sobiv moment süvendatud mõttetegevuseks :D.

Mul on veel terve nädal, mil mu päevaplaan näeb ette enese väga mõnusalt tundmist. Ja päevaplaanist tuleb kinni pidada.

Hih :).

Vot nii :)

Retro ja lasanje

Männnn, see lasanje tuli muhe. Retsept arvas, et selle tegemiseks läheb tund aega, aga kui ma teen asja, mida varem teinud pole, siis mulle meeldib kõik koostisosad ilusasti valmis hakkida-purustada-riivida ja kausikestesse panna, et kui raud kuum, siis saab ühe hooga asjad kokku segada ja vsjo. Ühesõnaga mul läks palju kauem kui tund. Hakklihatäidist oleks võinud jumala vabalt rohkem olla. Aga see juustukaste, mmmmh. Üldse väga juustune värk tuli. Ja mulle meeldis see, kuidas kõik maitsed esile tulid. Küüslauk, basiilik, suitsupeekon, juuuuuuuust ^^. Põdesin terve 40 minutit, kui see ahjus oli, et äkki läheb esimene vasikas aia taha. Palju head toorainet asjasse investeeritud, sellest oleks väga kahju olnud. Aga meespere arvas, et selline söök peaks meie laual oluliselt tihemini olema :). Tahaks seda seentega ka teha. Ja juurviljalasanjet. Ja üldse igasuguseid asju.

Ja pitsat. Hakkliha ja peekonit ja tomatipastat on, sounds good to me!

Tube ei koristanud täna, sukeldusin hoopis aegade hämarusest saadik koristamata kappidesse. Meie majapidamise käes peaks olema rätikute omamise maailmarekord, sest see on lihtsalt uskumatu, kui palju neid on :D. Selle tõestuseks on kasvõi tõsiasi, et mõnda rätikut nägin ma oma elu jooksul esimest korda :D. Käterätikud, köögirätikud, köögirätikud, käterätikud. Ainult saunalinad olid tagasihoidlikumalt esindatud ja parem ongi. Hetketi oli tunne, nagu oleksin sattunud Harry Egipti retroreklaami, kõik need nõukamaigulised linikud ja linad ja rätikud rätikud rätikud. Poleks arvanudki, et see nii lõbus saab olema :D.

Pool päeva olin ühe väikese asja pärast omadega päris sillas, naljakas :). Paljud asjad tuletasid millegipärast vanaema meelde. Vahepeal olin korraga täitsa kurb ja päris rõõmus, saa siis aru.

Liblikaid pole, ainult üks väike on. Ja tema ei julge tuure üles tõmmata. Pole mõtet oma lootusetiibadega väga laialt vehkida, pärast on raske hoogu maha saada, kui asjad lörri lähevad. Teoorias. Praktikas on asjad teistmoodi ja hea on olla :).