Üks väga kasulik teadmine, mille sain, on see, et poest ostetud juuksevärvid ei ole niiiii-niiii väga hullud, kui neid ainult juuksejuurte peale kanda ja hoolitseda selle eest, et värv juukseotstele ei satuks. Milline kergendus minu rahakotile.

Juuksemaskide koha pealt sain ka targemaks. Kasu on ainult sellistest maskidest, milles reaalselt toimeaineid ka on (üllatus missugune :) ). Nii et selle (taaskord Gliss Kur-i) paksu möksiga, mida ma endale aeg-ajalt pähe määrin, võib vast suuski määrida, aga juustele ei anna see suurt midagi. Looduslikke maske (näiteks lihtsalt oliivõli) võib mõnuga kasutada, sest üldjuhul on neist abi ja noh, odav ju ka. Linaseemneõli pidavat ka väga kasulik olema, aga päris blondid juuksed võib kollaseks teha, nii et pole minu jaoks kõige parem mõte (alles ju sain sellest jubedast rebasevärvist lahti, mille küla kraanivesi lahkelt minu juustesse jättis). Kasu on igasugustest maskidest igatahes siis ja ainult siis, kui neid regulaarselt teha.

Kõik sellised üsna iseenesestmõistetavad tarkused, hea oli neile lihtsalt õppinud juuksuri suust kinnitust saada. Kui kellelgi veel mõni hea nipp või soovitus on, siis need on väga teretulnud! Oi, kus mul juuksed nüüd alles kasvama hakkavad!

PS! Mul ei ole midagi Gliss Kur-i sarja vastu, ausõna, minu kahjustatud juustele neist lihtsalt kahjuks abi ei ole.

Kuniks iga päev trenn on, on asi mõnus. Pühapäeval oli terve päeva kuidagi selline eriti laisk tunne, sest graafikus külmkapi uksel oli kirjas “puhkus”. Eile oli pärast seda pausi natuke raske ennast trenni tegema sundida. See võis muidugi sellest ka tuleneda, et pühapäeval sai hiiglama palju asju ära tehtud ja olin omadega natuke läbi.

Olen nõuks võtnud igal aastal vähemalt korra läbi sorteerida nii oma riided, paberimajanduse, kosmeetikatagavarad kui ka kõik muu nodi ning ära visata/ maha müüa/ abivajajatele annetada kõik, millele oma majapidamises enam kohta ei leia. Sellega ma suure osa nädalavahetusest tegelesingi. Mulle täitsa meeldib, et meil hetkel panipaikadega väga laiutada pole. See sunnib juba enne ostu sooritamist põhjalikult järele mõtlema, kui väga konkreetset asja vaja on ja kas see leiab piisavalt rakendust.

Hetkel seab muidugi ka raha igasugusele ostlemisele omad piirangud. Näiteks riietele oleksin ma võimeline päris suuri summasid kulutama. Seda enam, et viskasin just minema ja annetasin ära pooled oma riided. Mis nad ikka riidepuudel õnnetult koisöödana ripuvad, kui ma neid kolme aasta jooksul ainult korra kannan. Erandiks muidugi paar kleiti, nende hulgas lõpukleit. Mu maitse on riiete osas viimase poole aasta jooksul üsnagi muutunud, nii et ootan juba võimalust oma sissetulekuid erinevates ilusate riiete poes laiaks lüüa. Ja küll see võimalus peagi tekib ka.

Igatahes oli suure prügikotitäie kola minemaviskamine äärmiselt vabastav elamus. Kel kola liiast, aga sellest väga vabaneda ei raatsi (ema, ma räägin sinuga! :D), võib näiteks ära proovida blogis Marc and Angel Hack Life toodud “projektisoovituse” visata 30 päeva jooksul iga päev ära üks asi, mis kasutuna seisab ja ebavajalik on. Plaanisin ka algul hoopis nii toimida, aga oma suures kärsituses tegin kõik korraga ära. Jackpot on minuga nodi teemadel õnneks sama meelt ja aitas kotti prügikasti tassida.

Supp sai valmis, järgmise korrani.

Järgmine projekt on (ilmselgelt) esiku-elutoa uksepiit, sest seda lihtsalt polegi praegu.

Kõige värskem eesmärk on minu treeningukava. Avastasin ühe programmi, mis kestab 90 päeva ja on üsna karm (pärast 90 päeva läheb asi muidugi mingil kujul edasi, ma pole lihtsalt oma lugemisega sinnamaani jõudnud, et teada, mismoodi). Karm trenn pole mulle kunagi väga meeldinud, pigem tantsuline ja lõbus, aga ma olen trenni osas juba nii kaua looderdanud, et on tagumine aeg ennast distsiplineerima hakata. Eile tegin esimese trenni ära ja surin pärast seda. Või noh, pidin natukeseks pikali heitma. Trenni mõte on lühikese aja jooksul kõrge intensiivsusega pingutada, korra puhata ja siis jälle ja jälle. Ja trenni tuleb teha 5 päeva nädalas.

Alustasin seda programmi ja mõtlesin, endale teadvustamata, miks, et teen natukene, aga lõpuni ma sellist asja niikuinii ei tee. Ja siis ehmatasin oma mõtte peale ära, sest mida sellise suhtumisega elus üldse saavutab? Et ah, see on raske, teen ainult niikaua, kuni viitsin? Tegin endale häbi-häbi, jõin turgutuseks tassi rohelist teed ja lubasin, et maksku, mis maksab, aga selle programmi teen ma lõpuni. Olen siin niikuinii viimasel ajal sisemise kasvu ja arenguga tegelenud, see sobib minu plaanidesse ideaalselt. Iga trenninädala lõpus, mis minu jaoks on teisipäeval, tulen ja kannan ette, kas pidasin plaanist kinni. Kui ei pidanud, võite minu pihta koledaid kommentaare visata.